Esimene kiri: seadus ja prohvetid

Ühel õhtul ollakse kuristiku serval, kus tundub, et kujutlusel teineteisest ja tegelikkusel ei ole enam palju ühist. Kui teineteise teadmata on kaua liigutud eri radu pidi, siis mille nimel koos edasi liikuda? Ühise mõtte otsingul põimuvad omavahel unistused ja reaalsus, tulevik ja olevik ja iga kord muudab armastus uuesti oma valgust, olles samal ajal selge nagu ilmutus ja tabamatu nagu viirastus.

„Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.”

See on lugu kahest paarist, kes tiirlevad ümber armastuse nagu ööliblikad ümber valguse, kord kaugendes, kord lähenedes, aga alati igatsedes jõuda valguse keskele.

Autor ja lavastaja Roos Lisette Parmas: „Kõikidest teemadest kõige enam paelub mind autori ja lavastajana armastuse mitmenäolisus, tema ambivalentsus. Kogu spekter – nagu ütleb üks tegelane selles näidendis poolnaljatlemisi: „Ja see armastus ja mitte lihtsalt „armastus-esimesest-silmapilgust, millest me kõik nii tüdinud oleme”, vaid kogu armastus, ma räägin: kogu spekter – platooniline kehaline iha vaba vastamata isamaa kolmnurk-armastus, mis-iganes-you-name-it…” Armastusse on justkui sisse kodeeritud tema paradoksaalsus. Kuidas ühel hetkel juhatab ta kätte kindla suuna ning kõik näib niivõrd selge ja teisel hetkel eksime armastuse keerdkäikudes ilma igasuguse valguseta; ühel hetkel näeme armastuses lunastust, teisel hetkel kannatust. Just see paradoksaalsus on „Esimese kirja” keskmes – kui erinevat valgust heidab armastus erinevatel hetkedel nii meie endi sisse kui ka meie ümber.”